Viimased eluaastad

Vaimuhaigla

Vincent üritas Theo’d oma kirjades maha rahustada (kiri 580), ta ütles, et ma pole vaimuhaige, sest minu maalidelt on seda näha. Saint-Rémy’s hakkasid temas toimuma suured muutused, sest ta võttis omaks, et ta on hull. Tema piltidelt hakkas avalduma klaustrofoobia ja kopeerimine. Olles haiglas luku taga, limiteeriti tema maalimist ja see mõjus talle kui piinamine. Talle ei antud vabadust ja ta hakkas enda vanu teoseid uuesti maalima ja täiustama, näiteks päevalilli maalis ta kolmel korral uuesti. “Corridor in Saint-Paul Hospital” (vt joonis 2) on väga depressiivne ja lootusetu ilmega, teosest tuleb välja isoleeritus ja tema elu keerdkäigud ning “labürindid”. Vaimuhaiglas said ta maalid uue ilme, kasutades väänlevaid ning põimuvaid jooni ja pintslitõmbeid. (Metzger ja Walther 2008: 169-184)

Ta tundis, et maailm on jagatud kaheks - suur ja huvitav väljaspoolne maailm ning tema enda väike maailm. Ta maalis põllu ja kivist seina, mis sümboliseerisid tema vaimset tõket, mille taga oli lai maastik. Ta vaatas kivist seina taha ja leidis sealt enda jaoks teise maailma, täis uusi teemasid. Oma kõige kuulsama teose lõi ta mälestuste ja kujutlusvõime põhjal, “Tähistaevas”(1889) (vt joonis 2.1). Uueks motiiviks olid küpressid, mis sümboliseerisid elu ja surma, päikeseküllast tuju ja musta pimedust. Ta nägi vaimuhaiglas olles oliivipuid ja küpresse sama moodi nagu päevalilli Arles’es - enda ja oma kunsti sümbolitena. (Metzger ja Walther 2008: 187-194)

Juhtus mitmeid intsidente, kus Vincent üritas oma värve alla neelata, sest ta arvas, et kollane värv toob temasse rõõmu ja ta proovis juua petrooleumi, kuid haiglatöötajad võtsid talt värvid ja lambid ära. Mõne aja pärast oli ta taas oma usalduse saavutanud ja alustas maalimist uuesti. Nüüd alustas ta portreeseeriaga, keskendudes enda pilgule ja silmadele. “Autoportree”(1889) (vt joonis 2.2) peegeldab tema hullust, nina ja põsesarnade juures on tugevad kortsud, tema kulmud on paksud ja esilepaistvad ning tema suunurgad on allapoole vajunud. (Metzger ja Walther 2008: 195-197)

Näitused ja kriitika

Vincent saatis kõik oma teosed Pariisi, Theo’le, kuid neid pole näitustele saadetud. Kõik see muutus 3. septembril 1889. aastal, kui avati Salon des Indépendants. Viis aastat võttis aega julgustamine Theo poolt, et Vincent eksponeeriks oma töid. Viimaks eksponeeris ta kaks maali: “Starry Night over the Rhône” (vt joonis 2.3) ja “Irises” (vt joonis 2.4). Teosed said positiivset vastukaja. Oma esimese ja ainsa maali müüs ta Brüsselis 400 frangi eest, “The Red Vineyard” (vt joonis 2.5). See oli ainus müüdud maal tema eluaja jooksul. Kuuendal Salon des Indépendants’il eksponeeris ta kümme maali, mille peale Claude Monet ütles, et need olid kõige paremad maalid tervel näitusel ning, et kõik räägivad neist. Kuue kuuga polnud Vincent van Gogh enam kunstimaailmas tundmatu, tema kuulsus kasvas Pariisist kaugemale. Vincent oli kindel, et kuulsus ei kesta kaua ja ta peab maksma oma edu eest. Tema veendumus, et kuulsus maksab kätte viis ta enesetapuni. (Metzger ja Walther 2008: 207-210)

Viimased kuud Saint-Rémy’s

Ta veetis mitu nädalat isoleerituna enda toas ning söandas minna välja, tagasi oma juurte ja pere juurde. Kahel korral külastas ta sõpru Arles’es ja kogus pilte ning kahel korral sattus ta abitus olekus tagasi hullumajja. Ta oli veendunud, et ei suuda elada normaalset elu ja välismaailm muutis ta selliseks. See on üks põhjustest, miks ta oli vastu tunnustusele, mida tema looming hakkas saavutama. Oma õnnelike aegade mälestuseks maalis ta Jaapani temaatikaga pildi, mille ta kinkis oma venna vastsündinud pojale “Blossoming Almond Tree” (vt joonis 2.6). (Metzger ja Walther 2008: 214-217)

Surm

20. mail 1890. aastal asus ta elama Auvers-sur-Oise, väikelinn Oise jõe kaldal. Tema teosed muutusid dekoratiivseteks looduse lähivõteteks ja ta rõhutas looduse ilu. Heaks näiteks on “Poppies and Butterflies” (vt joonis 2.7). Loodus aitas muuta tema eksistensi ilusamaks. 27. juulil 1890. aastal tulistas ta ennast revolvrist rindu. Van Gogh’i enesetapp oli hoolikalt kaalutud tegu, ta tahtis pääseda oma hullushoogude käest. Theo ütles kirjas oma õele, et see on kõik paremuse jaoks, et ta on nüüd rahus ning Vincent suri märtrina, naeratus suul. Teekond, mis viis van Gogh’i enesetapuni algas tema igatsusest oma päritolu ja juurte üle. Ta pidas enda pingutusi väärtusetutena, ta ei leinud omale perekonda ega ei saanud lapsi. Vincent van Gogh suri 29. juulil ja maeti järgmisel päeval Auvers’i surnuaeda, olles ümbritsetud enda maalide ja päevalilledega. (Metzger ja Walther 2008: 223-247)