Loomingu hilgeaeg (1881-1888)

Esimesed sammud kunstnikuna

Vincent võttis oma venna soovitust kunsti õppida tõsiselt ning 1880. aastal asus ta õppima Brüsseli Kaunite Kunstide Akadeemiasse. Ta praktiseeris joonistusharjutusi ning isegi saatis oma esimesi töid koju. Ta lahkus koolist 1881. aasta aprillis. Oma suve veetis ta vanemate juures, Ettenis. Anton Mauve, tema nõbu ning üks parimaid Taani maalikunstnikke sel ajal, aitas Vincent’i, tutvustades talle õli- ja vesivärvide erinevaid kasutusviise ja andes olulisi nõuandeid. Vincent tundis, et ta leidis enda tõelise kutsumuse. Van Gogh’i esimesed kaks maali valmisid 1881. aasta lõpus, “Still Life with Cabbage and Clogs” (vt joonis 1)  ja “Still Life with Beer Mug and Fruit” (vt joonis 1.1). Tema esimesed sammud kunstnikuna olid ebalevad- maalis elutuid esemeid, poriste värvidega. (Metzger ja Walther 2008: 20-22)

Armuelu 1882. aastal

Haagis kohtus ta Clasina Maria Hoornikuga, kes oli alkohoolikust prostituut, lapseootel ja 4-aastase lapse ema. Temast sai Vincent’i muusa ja armastatu. Nad elasid vaesuses ja näljas, sest Clasina lõpetas töö prostituudina Vincent’i soovitusel. Vaesuse tõttu ei maalinud ta tervelt ühe aasta. Ta naases maalimise juurde ja Clasina hakkas taas tööle prostituudina, sest rahapuudus oli nüüd veelgi suurem. Vincent keskendus ainult maalimisele ja perekond oli teisejärguline. Oma 324. Kirjas Theole kirjutas ta, et kui ma näen mõnda vaest naist hoidmas väikest last, tulevad mulle pisarad silma, sest ma näen neis teda, nende nõrkus üksnes süvendab sarnasust. Selles kirjas pidas ta silmas sarnasusust Clasina’le. Ta tundis ennast kui reeturit, reetes Clasina’t, lapsi ja enda ideaale. Detsembris, 1883. aastal otsustas ta pöörata selja perekonnaelule ja lahkus Nuenen’i. (Metzger ja Walther 2008: 26-37)

Aastad Nuenen'is

Van Gogh elas Nuenen’is kõige pikemat aega. Nuenen’is sai ta täielikult panustada maalimisele, kasutdes õlivärve ja lõuendit, mida ta varem ei saanud endale lubada. Sel perioodil olid tal ka õpilased- amatöörkunstnikud, kes soovisid, et ta vaataks nende arengu ja valmivad tööd üle. Veebruaris, 1884. aastal nõustus ta maksma Theo’le kõik kirjavahetuse postikulud maalidena tagasi. Sellest ajast peale saadeti kõik tema maalid Pariisi, tema vennale, keda Vincent pidas oma maalide omanikuks. (Metzger ja Walther 2008: 39-42)

Tema töödest tuleb selgelt välja, mis aastaajal on teos tehtud, kevadel õitsevad lilled, suvine viljakoristus, sügislehed langemas või talvine külm on ajanud kunstniku tuppa maalima. Talvisel ajal valmis ka tema esimene tõeline meistriteos “Kartulisööjad”(1855) (vt joonis 1.2), mida pidas ta enda kõige edukamaks teoseks. Ainsaks, mis vääris avalikkusele näitamist. Selle teose valmimine märgib tema elus pöördepunkti. 26. märtsil 1885. aastal suri tema isa, Theodorus van Gogh, 63-aastasena südamerabandusse. Oma leina ja melanhooliat kajastas ka oma valmivates töödes. Vincent mõistis, et Nuenen’ist lahkumine on vältimatu ja ta igatseb linnaelu. (Metzger ja Walther 2008: 39-55)

Linnaelu, Antwerpen ja Pariis

Vincent veetis kolm kuud Belgias, Antwerpen’is ning valmis teos “Skull with Burning Cigarette” (vt joonis 1.3), mida võib pidada tema esimeseks autoportreeks. 1886. aastal astus ta Cormonisse, era- kunstikooli Fernand-Anne Piestre juhtimisel. Koolis sai ta tuttavaks paljude noorte ja andekate kunstnikega, nende hulgas olid Louis Anquetin, Emilie Bernard ja Henri de Toulouse-Lautrec. Ta ei püsinud koolis kaua, sest tal oli soov maalida enda silma ja teadmiste järgi. (Metzger ja Walther 2008: 61)

Pariisis olles lõi ta 230 teost, mis on rohkem kui muudel eluperioodidel. Ta keskendus värvide täpsusele ja tema natüürmortidelt on näha, et ta pani rõhku värvide erinevatele toonidele ja tugevatele pintslitõmmetele. Pariisis võttis Van Gogh kasutusele pointillismi- tehnika, kus värvi asetatakse lõuendile täppidena, mis hiljem vaataja silmades ühtlaseks pinnaks sulanduvad. Ta pani end proovile maalides uusi teemasid, näiteks päevalilli, millest hiljem said tema “sümbolid”. (Metzger ja Walther 2008: 61-84)

Japonism

Vincent’ile pakkus huvi Jaapani kultuur ja ta hakkas imiteerima Ukiyo-e stiili, selliseid imitatsioone tuntakse kui Japonaiserie’sid. Tema leiutas selle termini, mida kasutatakse selleks, et väljendada Jaapani kunsti mõjutusi. Tema entusiasmi Jaapani kunsti üle, võtsid hiljem kasutusele ka teised impressionistid. Kuulsamaks selle perioodi teoseks võib pidada “Õitsev ploompuu”(1887) (vt joonis 1.4). (Metzger ja Walther 2008: 86-88)

Arles, 1888-1889

Prantsusmaa suurlinnas, Arles’es sündisid Van Gogh’i kõige tuntumad teosed. Ta tahtis minna elama provintsi ning algselt planeeris teha Arles’es lühikese peatuse. Ta jäi Arles’esse kauemaks, sest tundis, et leidis oma utoopia, oma Jaapani ja oma rahulolu. Üheks uueks motiiviks tema loomingus olid õitsevad puud ja kevadine atmosfäär. Maalid viieteistkümnest viljapuuaiast on oluliseks etapiks tema arengus, valgus ei olnud enam probleemiks ja ta oli võrdsustunud Jaapaniga. Ta seadis endale uue eesmärgi luua viiskümmend maali, mis oleksid näituseväärilised. Mitte, et tema eesmärgiks oleks olnud osa võtta näitusest, vaid ta tahtis ennast Theo’le tõestada ja maalimise “maaniaga” unustada oma vähese edu. (Metzger ja Walther 2008: 95-108)

Öised maalid

Oma arglikkusest üle saades, otsustas ta kesklinna maalima minna, Place du Forum’i. Seal maalis ta “Kohviku terass öösel”(1888) (vt joonis 1.5), teoses on sinise ja kollase värvi kooskõla, mida polnud ta enne saavutanud. Ainsaks valguseallikaks on tänavalaternad, mis annavad teosele sädeleva kuma. Ta ütles “The Night Café in the Place Lamartine in Arles”il (vt joonis 1.6) oleva baari kohta, et see on koht, kus inimene läheb hulluks ja võib toime panna kuritegusid. Pildil olevad tühjad klaasid sümboliseerivad alkoholismi ja meeleheitlikkust. Ta alustas öösiti tähistaeva maalimist, et saavutada harmoonia ja optimistlikkus. (Metzger ja Walther 2008: 126)

Paul Gauguin

Juulis, 1888. aastal suri van Gogh’i onu Cent, kes jättis talle suure hulga raha, mille eest ta ostis endale kaua ihaldatud kollase maja, stuudio. Tema esimeseks külaliseks stuudios oli Paul Gauguin, kunstnik, kelle tööd imetlesid mõlemad vennad, Vincent ja Theo. Mehed hakkasid koos maalima ning Vincent’i kinnisiideks sai Paul’ile muljet avaldada ja algatada arutelu. Kõige kuulsamad maalid päevalilledest olid loodud just samadel eesmärkidel. Nendevahelised erinevused ja lahkhelid kerkisid kiirelt üles ning Paul ähvardas Arles’est lahkuda. Vincent muutus üha ebakindlamaks ning ühes Gauguin’iga hävineks ka tema identiteet.

 Paul Gauguin’i südametunnistusele jääb sündmus, mis võttis aset 23. detsembril. Nimelt sel õhtul lahkus ta, jättes Vincent’ile mulje, et ta lahkub Arles’est igaveseks. Vincent otsustas teda jälitada, kuid Paul märkas teda, ehmus ning otsustas veeta öö hotellis. Järgmisel hommikul koju naasedes leidis ta eest haavatud Vincent’i, kes oli endalt noaga kõrvalesta ära lõiganud. Vincent oli haavatud seisundis oma kõrva prostituudile viinud ning koju naasedes teadvuse kaotanud. Ta toimetati haiglasse ja sellest ajast peale pole Paul Gauguin Vincent’ile sõnagi lausunud ega teda kohanud. (Metzger ja Walther 2008: 132-165; Gopnik 2010)

Hullumeelsuse algus

Sellest intsidendist sai alguse Vincent’i ennastkahjustav käitumine, melanhoolia ja hullumeelsus. Oma 571. kirjas Theo’le ütleb ta, et mu piltidel ei ole väärtust, kuigi kohati maksavad need mulle verd ja mu “aju”. Ta hakkas tarbima suurel hulgal alkoholi, kohvi ja nikotiini. Ta ütles, et saavutamaks seda imelist kollast tooni, pidin end ergutama nende meelemürkidega. Tema hullumeelsust süvendasid ka unetus, alatoitlus ja ületöötamine. Sel detsembriõhtul, kui ta end vigastas nägi ta ka hallutsinatsioone ja kuulis hääli. Kuu pärast intsidenti, veebruari alguses naases ta haiglasse, sest ta kannatas paranoia ja depressiooni all. Van Gogh oli vaimuhaige, võimalik, et ka bipolaarne ja ta astus vabatahtlikult Saint-Rémy vaimuhaiglasse. (Metzger ja Walther 2008: 165-168)

Looming

Oma eluajal kollases majas maalis ta mitmeid pilte päevalilledest, üheks neist “Natüürmort: Vaas 12 päevalillega”(1888) (vt joonis 1.7). Ta armastas lilli terve oma elu, rõõmu pakkus lillede nägemine nii vaasis kui ka põldudel ja aias. Tema juures oli eriline nädalatepikkune pühendumus joonistamisele ning tema visandeid peetakse omaette meistriteosteks. Visandil “Fishing Boats on the Beach at Saintes-Maries” (vt joonis 1.8) on ta prantsuse keeles märkinud üles paadi osade värvused, et hiljem oleks täpselt teada, mis värve maalimisel kasutada. Oma eluajal lõi ta märkimisväärse arvu maale, rohkem kui kaks tuhat kunstiteost, sest ta pühendus ainult loomisele. Tema loomingusse kuuluvad mitmed autoportreed, natüürmorte’d, maastikumaalid ning palju küpresse, viljapõlde ja päevalilli. (Metzger ja Walther 2008)